Projektide andmebaas

Keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamat

 

Poliitika kujundamise üheks võtmetegevuseks on strateegiline planeerimine. Strateegia on tulevikku vaatav ja selleks eesmärke ja tegevusi kavandav dokument. Strateegia võib olla valdkondlik dokument (näiteks regionaalarengu strateegia, küberjulgeoleku strateegia, energiamajanduse arengukava, turismi arengukava, jt) või planeering (näiteks üleriigiline planeering, üldplaneering, jt), mis visualiseerub tulevikku territooriumil. Strateegiline planeerimine on protsess, mille käigus selline dokument valmib. Strateegilise planeerimise käigus tuleb anda hinnang ka planeeritavate muudatuste mõjule majandusele, inimesele ja keskkonnale ning otsustajal tuleb kuulata ära mõjutatud osapooled ning otsustamisel võtta arvesse protsessi käigus kogutud teavet. 

Arendusprojektidega kaasneva keskkonnamõju hindamisel on juba ligi viiekümne aastane praktika: esimene asjakohane õigusakt võeti vastu USAs 1969.a. Euroopa Liidus on projektide keskkonnamõju hindamine kohustuslik alates 1985.aastast. Seevastu projektidest kõrgemal otsustustasanditel vastu võetavate dokumentide rakendamisega kaasneva võimaliku keskkonnamõju hindamine muutus Euroopa Liidus süsteemsemaks alles 2001, kui võeti vastu nn KSH direktiiv. Vajaduse hakata hindama konkreetses asukohas arendatavale projektile eelnevaid otsuseid, tingis praktika ise. Näiteks kasvõi prügila või maantee ehitamisega kaasnev küsimus – miks just valiti antud asukoht, kas kaaluti ka teisi asukohti, või kas arvestati mõjude kumuleeruvust. Nii jõuti tõdemuseni, et suurt keskkonna- ja sotsiaal-majanduslikku mõju omavate projektide elluviimiseks on vaja suuremat pilti ja vaadet kaugemale tulevikku, et leida ühiskonna arenguks parim lahendus. Piltlikult öeldes, vaja on tõusta õigele lennukõrgusele ehk õigele otsustustasandile, ja hinnata erinevate lahendustega kaasnevat mõju just seal ja mahus, mis vastab sellele otsustustasandile kõige paremini. Teatud strateegilised otsused on seadusega antud riigikogu pädevusse (nt säästva arengu strateegia, riigi julgeolekupoliitika, jt), teatuid otsused valitsuse (nt valdkondlikud arengukavad) ja teatud otsused kohaliku omavalitsuse pädevusse (nt planeeringud).

Käesolev käsiraamat selgitab, kuidas strateegilise planeerimise käigus viia läbi keskkonnamõju strateegilist hindamist ehk KSH-d. Käsiraamatu sissejuhatavad peatükid annavad ülevaate keskkonnamõju hindamise ajaloost ja seostest säästava arengu kontseptsiooniga. Käsiraamatu järgmised peatükid järgivad KSH sisulisi ja menetluslikke etappe: kuidas teha kindlaks, kas KSHd on vaja, mis teave peab olema KSH programmis ja aruandes, kuidas hinnata keskkonnamõjusid strateegiliselt, kuidas kaasata mõjutatud isikuid, jmt. KSH sisulisi küsimusi vaadeldakse valdkondlike arengukavade ja planeeringute vaatevinklist.

Käsiraamat annab peatükkide alguses teoreetilise ja õigusliku ülevaate teemast, millele järgnevad praktilised nõuanded ja näited, kuidas sisustada keskkonnamõju strateegiline hindamine nii valdkondlike arengukavade kui planeeringute koostamise käigus, eesmärgiga pakkuda otsustajatele piisavat ja asjakohast teavet parimate lahendusvariantide valikuks looduskeskkonna ja sellest mõjutatud inimese tervise soodsa seisundi tagamise aspektist. Kuivõrd keskkonnamõju hindamine, sh keskkonnamõju strateegiline hindamine tähtsustavad loodushoidlikku sotsiaal-majanduslikku arengut, siis peetakse KSH-d oluliseks säästvat arengut toetavaks abivahendiks.

Käsiraamat on mõeldud eeskätt keskkonnamõju hindamise ekspertidele, menetluse algatajatele ja korraldajatele, aga ka keskkonnakorralduse üliõpilastele ja teistele antud teema vastu huvitundvatele inimestele.

Käsiraamatu koostasid suure kogemusega keskkonnamõju hindamise eksperdid Kaja Peterson SEI Tallinnast, Riin Kutsar, Pille Metspalu ja Heikki Kalle firmast Hendrikson&Ko ning Siim Vahtrus Keskkonnaõiguse Keskusest.

Käsiraamatu tellis keskkonnaministeerium ja seda rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus.