Projektid

Tallinna transpordi süsinikuaudit ja kommunaalteenustega seotud veokite keskkonnamõju vähendamine

 


                                               

Uuringu eesmärk oli anda ülevaade Tallinna transpordi kasvuhoonegaaside jt olulisemate saasteainete heitkoguste muutumistest viimase 10 aasta jooksul ning selgitada, milliste meetmetega on võimalik kommunaalteenustega seotud veoautode energiakulu ja keskkonnamõju vähendada.

Uuringu põhifookuses oli Tallinna linna kommunaalteenustega seotud veokid (tänavapuhastus, jäätmekäitlus) ning ökosõiduvõtete koolituse ja selle rakendamise mõjude hindamine.

Uuring valmis Interreg IVC POWER SEECA projekti raames Tallinna Keskkonnaameti tellimusel.

Uuring on esimene detailsem ülevaade ja analüüs Tallinna transpordi kütuse tarbimisest ja erinevate transpordiliikide CO2heitkoguste trendidest. Transpordi kütusekulu ja saastainekoguste arvutamisel lähtuti Tallinnas liiklevate sõiduautode, veokite, busside, trammide ja trollide läbisõidu andmetest.

Nii nagu kogu Eestis, on ka Tallinnas viimase 10 aasta jooksul sõidukite läbisõit kasvanud ligi poole võrra. Enamiku sellest moodustab sõiduautode läbisõit: u 90% kogu läbisõidust. Veoautode ja busside läbisõit Tallinnas on perioodil 2000–2009 olnud üsna stabiilne ja majanduskasvu ajal suurenenud, kuid trammide ja trollide läbisõit on langenud.

Viimase 10 aasta jooksul on ka CO2e heide Tallinna transpordist kasvanud ligi poole võrra. Kui 2000. a. tekkis Tallinna liikluses 381 tuhat tonni CO2e, siis 2009. a. 574 tuhat tonni CO2e.

2007. a. oli aga heitkoguste tase veelgi kõrgem – 639 tuhat tonni. Enamiku sellest põhjustab sõiduauto (u 55%), kuid olulisel määral ka veoauto (30–35%). Busside CO2e heitkogus oli 2009. a. 31 tuhat tonni CO2e ning trammide ja trollide oma 23 tuhat tonni CO2e.

Esimeses ja kolmandas peatükis esitatud seniste transpordi suundumuste ja Tallinna transporti puudutavate arengukavade analüüs näitas, et kuigi strateegiates ja arengukavades on säästva transpordisüsteemi kujundamine võetud kindlaks eesmärgiks, siis reaalselt selles suunas linn ei liigu.

Mitmed olulised transpordiprojektid (Tallinna tramm, alternatiivkütuste soodustamine, terviklik jalgrattateede võrgustik, ühtne piletisüsteem Harjumaaga) on nihkunud aastast aastasse edasi või pole ka võrdlemisi kiirel majanduskasvu ja EL toetustega ajal ellu viidud.

Seetõttu vajab transpordiinvesteeringute ja -meetmete rakendamise rahalised võimalused ja prioriteedid süsteemsemat kaalumist – et üksikud suurobjektid ei võtaks kogu transpordikorralduse ja -investeeringute tähelepanu, säästvatele lahendustele oleks rahaline kate olemas ning erinevad tegevused ei oleks vastuolus säästva transpordisüsteemi kujundamisega.

See eeldab tihedamat koostööd Tallinna erinevate ametite vahel ja projektide keskkonnamõju ja teostatavuse hindamist. Tallinna ühinemine linnapeade paktiga, sellega võetud kohustuste täitmine ning eesmärk saada aastaks 2018 Euroopa roheliseks pealinnaks annavad selge orientiiri järgmiseks 8–10 aastaks, mille jooksul võivad Tallinna transpordialased tegevused osutuda nende eesmärkide täitmisel määravaks.

Neljandas peatükis vaadeldi lähemalt 13 suurema Tallinna kommunaalteenustega seotud ettevõtte veokipargi kütusekulu ja CO2e- heidet ning säästva sõiduviisi rakendamise potentsiaali nii kütusekulu kui ka CO2e-heite vähendamiseks.

Nende ettevõtete veokid (kokku u 1000 veokit) tekitavad ligi 10% kogu Tallinna CO2e-heitest, sellest 50% tuleb linnaliinibussidest. Ligi 25% selle valdkonna ettevõtete CO2e-heitest tuleb jäätmevedudest. Arvestades, et osa ettevõtteid juba rakendab säästva sõiduviisi võtteid ning säästva sõidustiili hoidmine eeldab pidevat täiendkoolitust, hinnati säästva sõiduviisi kokkuhoiu potentsiaaliks 2,5–5%. See tähendaks aastas u 1330-2660 tonni võrra CO2e-heite vähenemist ning rahalist kokkuhoidu 0,5–1 miljon eurot aastas.