Projektid

Keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamat

 

Poliitika kujundamise üheks võtmetegevuseks on strateegiline planeerimine. Strateegiadokument on tulevikku vaatav ja selleks eesmärke ja tegevusi kavandav kokkulepe. Strateegia võib olla valdkondlik dokument (näiteks regionaalarengu strateegia, küberjulgeoleku strateegia, energiamajanduse arengukava, turismi arengukava jt) või planeering (näiteks üleriigiline planeering, üldplaneering jt), mis visualiseerib tulevikku territooriumil. Strateegiline planeerimine on protsess, mille käigus selline dokument valmib. Strateegilise planeerimise käigus tuleb anda ka hinnang planeeritavate muudatuste mõju kohta majandusele, inimesele ja keskkonnale, otsustajal tuleb kuulata ära mõjutatavad huvirühmad ning otsustamisel võtta arvesse planeerimise käigus kogutud teavet. 

Arendusprojektidega kaasneva keskkonnamõju hindamisel on juba ligi viiekümne aastane praktika: esimene asjakohane õigusakt võeti vastu USA-s 1969. a. Euroopa Liidus on projektide keskkonnamõju hindamine kohustuslik alates 1985. aastast. Seevastu projektidest kõrgema otsustustasandi dokumentide rakendamisega kaasneva võimaliku keskkonnamõju hindamine muutus Euroopa Liidus süsteemsemaks alles 2001, kui võeti vastu nn KSH direktiiv. Vajaduse hakata hindama konkreetses asukohas arendatavale projektile eelnevaid otsuseid tingis praktika ise. Näiteks kasvõi prügila ja maantee ehitamisega kaasnevad küsimused: miks valiti just antud asukoht, kas kaaluti ka teisi asukohti või kas arvestati mõjude kumuleeruvust?

Nii jõuti tõdemuseni, et suure keskkonna- ja sotsiaal-majanduslikku mõjuga projektide elluviimiseks on vaja laiemat pilti ja vaadet kaugemale tulevikku, et leida ühiskonna arenguks parim lahendus. Piltlikult öeldes on vaja tõusta õigele lennukõrgusele ehk otsustustasandile ja hinnata eri lahendusvariantidega kaasnevat mõju just seal ja mahus, mis vastab sellele otsustustasandile kõige paremini. Teatud strateegilisi otsuseid on seadusega antud riigikogu pädevusse (nt säästva arengu strateegia, riigi julgeolekupoliitika jt), teatud osa valitsuse (nt valdkondlikud arengukavad) ja kohaliku omavalitsuse pädevusse (nt planeeringud).

Käsiraamat selgitab, kuidas strateegilise planeerimise käigus teha keskkonnamõju strateegilist hindamist ehk KSH-d. Raamatu sissejuhatavad peatükid annavad ülevaate keskkonnamõju hindamise ajaloost ja seostest säästva arengu kontseptsiooniga. Järgmised peatükid järgivad KSH sisulisi ja menetluslikke etappe: kuidas teha kindlaks, kas KSH-d on vaja, mis teave peab olema KSH programmis ja aruandes, kuidas hinnata keskkonnamõju strateegiliselt, kuidas kaasata mõjutatud isikuid jmt. KSH sisulisi küsimusi vaadeldakse valdkondlike arengukavade ja planeeringute vaatevinklist.

Käsiraamat annab peatükkide alguses teoreetilise ja õigusliku ülevaate teemast, millele järgnevad praktilised nõuanded ja näited keskkonnamõju strateegilisest hindamisest valdkondlike arengukavade ja planeeringute koostamisel, eesmärgiga pakkuda otsustajatele piisavat ja asjakohast teavet parimate lahendusvariantide valikuks looduskeskkonna ja sellest mõjutatud inimese tervise soodsa seisundi tagamise aspektist. Kuivõrd keskkonnamõju hindamine, sh keskkonnamõju strateegiline hindamine tähtsustavad loodushoidlikku sotsiaal-majanduslikku arengut, siis peetakse KSH-d oluliseks säästvat arengut toetavaks abivahendiks.

Käsiraamat on mõeldud eeskätt keskkonnamõju hindamise ekspertidele, menetluse algatajatele ja korraldajatele, aga ka keskkonnakorralduse üliõpilastele ja teistele teema vastu huvitundvatele inimestele.

Käsiraamatu koostasid suure kogemusega keskkonnamõju hindamise eksperdid Kaja Peterson SEI Tallinnast, Riin Kutsar, Pille Metspalu ja Heikki Kalle firmast Hendrikson & Ko ning Siim Vahtrus Keskkonnaõiguse Keskusest.

Käsiraamatu tellis Keskkonnaministeerium ja seda rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Käsiraamatu saab allalaadida siit.